Uno Mereste

Riigikogu ja Eesti Panga aastad



Kunagi, kui noormehena sõja ajal Seinapalu metsades veel hulkusin, lugesin korduvalt Hans Kruusi Eesti Üliõpilaste Seltsi IX albumis avaldatud artiklit „Eesti rahva ajaloolise kutsumuse ideest”. Siis küsisin endalt esmakordselt: kas sellist ideed on ikkagi üldse vaja? Kas niisuguse idee teadvustatud kujul ajus kandmine teeb inimesed õnnelikumaks? [- - -] Ma ei leidnud artiklis kusagilt kokkuvõtlikku määratlust, mis see eesti rahvale ainuomane ajalooline kutsumus peaks siis olema.

Meenub ilmatarkade rusikareegel, et mida kauem ilusad ilmad kestavad, seda tõenäolisem on peatse vihmasaju tulek. See tarkusetera manitseb mitte roosasse optimismi uppuma, et kui siiani on kõik hästi läinud, läheb ka edaspidi, kuidas siis teisiti. Ent tuleb valmis olla ka selleks, kui kõik enam nii hästi ja rahulikult ei laabu.
Uno Mereste

Raamat sisaldab pikaaegse Riigikogu liikme ja ka Eesti Panga Nõukogu esimehe Uno Mereste (1928–2009) faktiküllaseid meenutusi aastaist 1991–2003, põigetega ka hilisematesse aastatesse kuni jõulukuuni 2007. Peamiseks teemaks ei ole mitte autori isiklik käekäik, vaid eeskätt on kirjeldatud, kuidas autor ja tema lähem ümbruskond nende aastate oludest ja sündmustest aru sai, neisse suhtus, neist mõtles ja osa võttis. Karismaatilise majandusteaduse doktori Mereste pilk aegadele ja inimestele on sümpaatne ja empaatiline. Tema mõnusast huumorimeelest annab tunnistust koht raamatus, kus autor meenutab sõbralt Uno Liivakult kuuldud anekdooti: „Kelleltki küsitud, kas kuuldus, et akadeemik Ambartsumjan on võitnud loteriiga miljoni, on ikka tõesti tõsi? Asja täpselt teadja vastanud: „Tõsi mis tõsi, ainult selle väikse vahega, et mitte akadeemik Ambartsumjan, vaid kingsepp Ambartsumjan; ja mitte loteriil, vaid bakaraamängus; ja mitte miljoni, vaid kümme rubla; ja mitte ei võitnud, vaid kaotas.””
Toimetajad Sirje Endre, Krista Parve, Hedi Rosma; konsultant Mart Orav, kujundus Rein Seppius