Viivi Luik, Hedi Rosma

Ma olen raamat



Arvata võib, et meie maailm seisab praegu tohutute muutuste ees. Arvata võib ka seda, et kunagine võlusõna demokraatia on lõplikult vananenud. See on muutunud edasiviivast jõust pidurdavaks jõuks. Inimesed ootavad ja tahavad MIDAGI MUUD, kui on see, mida majandus, poliitika, kultuur ja religioon neile pakuvad. Kusagil küpseb midagi, see MIDAGI küpseb inimese hinges, ja mitte keegi ei tea, mis siis maailma ja inimesega juhtub, kui see küpseks saab. Kui öeldakse välja midagi, mida pole seni suudetud välja ütelda. Maailm muutub pidevalt ja need muutused on etteäraarvamatud. Seda saame ehk näha varem, kui võiks arvata.
Viivi Luik 2010. aastal
Praegune hetk on see, mis määrab ära tee suuna, samas kui mõtete ja tegudega on alati võimalik väga palju muuta. Oma olemasoluga võib inimene hingestada ja liigutada, kujundada ja vormida iseennast ja homset päeva. Aga ta ei saa oma elu ise välja mõelda ega näha teekäänaku taha. Selles mõttes on kirjutamine tõesti nagu elu mudel.
Hedi Rosma 2010. aastal

Filosoofilise alltekstiga teos sündis kirjanik Viivi Luige ja toimetaja Hedi Rosma jutuajamistest. Raamat võtab omal moel kokku kõikide inimeste vaikivad igatsused ja arutleb küsimuste üle, millele inimene peab iseendas leidma vastused. Nad sõnastavad seisundi, mida meist paljud on tundnud, kuid pole osanud seda väljendada: „Küps inimene teab, et armastus ei ole seebikate roosamanna, vaid MÕÕK ja TULI, mis kogu su olemust muudab. Kui üht inimest armastad, õpid kaastunnet kõigi vastu.” Nad tunnevad ära tähtsaima: „See lapike sinist taevast halli argipäeva kohal.”

Toimetajad Kerttu-Liina Tuju ja Krista Parve, kujundus Andres Tali